x 
Sinu ostukorv on tühi.

Immuunsüsteem

Immuunsüsteem ehk immuunsussüsteem on organismi kaitsesüsteem võõrvalkude vastu.

Võõrvalgud võivad olla pärit:

  • väljaspoolt organismi - näiteks mikroobid, viirused
  • organismi seest - hukkunud rakkude osised

Immuunsüsteemi eesmärgiks on kahjutustada organismis bioloogiliselt aktiivsed võõrvalgud.

Immuunsüsteem töötab kolmel erineval moel:

Humoraalne immuunsus põhineb molekulidel, mis on lahustunud kehavedelikes. Peamiseks humoraalse immuunsuse kandjaks on antikehad e immunoglobuliini molekulid, mis moodustavad kuni 20% vereseerumi valkudest. Immunoglobuliine toodavad B-lümfotsüüdid. Humoraalse immuunsuse alla kuuluvad ka komplemendivalgud: mitmest valgust koosnev süsteem, mille aktiveerimisel toimub organismi sattunud bakterite hävitamine.

Rakulise immuunsuse puhul toimub organismi kõige esmane kaitse võõrorganismide vastu ebasoovitavate materjalide vastuvõtmiseks ja nende lagundamiseks spetsialiseerunud rakkude fagotsüütide abil. Antikehad aitavad fagotsüütidel võõrkehi ära tunda. Rakulist immuunsust kannavad ka T-lümfotsüüdid, mille pinnal on nakatatud rakke ära tundvad retseptorid. Veel üheks rakulise immuunsuse kandjaks on loomulikud tapurrakud. T-lümfotsüüdid ja loomulikud tapurrakud täiendavad üksteist: need nakatatud rakud, mis jäävad märkamatuks T-rakkude poolt, äratavad loomulike tapurrakkude tähelepanu, ja vastupidi.

Lümfokiinid on valgud, mida toodavad T-abistajarakud. Need on võimelised iseseisvalt ära tundma haigusetekitajaid ja eritama lümfokiine, mis stimuleerivad jagunema B-rakke, T-rakke, loomulikke tapurrakke ja makrofaage.

 

Iga võõras valk (antigeen) kutsub organismi sattudes esile immuunvastuse – talle vastavate antikehade sünteesi. Kuna see protsess võtab veidi aega, peavad esmalt käivituma mittespetsiifilised kaitsesüsteemid – fagotsüüdid, komplemendi valgud ja NK-rakud.Interferoonid on valgud, mida rakud sünteesivad vastuseks viirusnakkusele ning need valgud takistavad viiruste levikut organismi teistele rakkudele. Sellele mittespetsiifilisele immuunvastusele järgneb spetsiifiline immuunvastus: patogeen aktiveerib otse või makrofaagide vahendusel lümfotsüüdid.

 

Antikehi toodavad imetajatel luuüdist pärinevad B-lümfotsüüdid .Antikehad tunnevad antigeenist ära teatud väikse osa ja seonduvad antigeeniga. Antikehadele on iseloomulik kõrge spetsiifilisus. Kui organismi sattub antigeen, siis see reageerib antikeha molekulidega vähestel B-lümfotsüütidel, mis juhtuvad sobima antud antigeeniga. See B-rakk aktiveerub, hakkab kiiresti jagunema ning vastavaid antikehi eritama, tekitades kloonitud rakupopulatsiooni. Kui antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud, kuid väike osa neist jääb pikaealisteks mälurakkudeks, mis võimaldavad tulevikus sama antigeeniga kohtudes tekitada immuunvastuse kiiremini ja tõhusamalt. Sellel mehhanismil põhineb ka vaktsineerimine.

 

T-lümfotsüüdid küpsevad tüümuses. T-rakkude pinnal on samuti antigeeni siduvad retseptorid, mis sarnanevad antikeha molekulidele, kuid T-rakud ei hakka neid antigeeniretseptoreid eritama. T-raku antigeeni siduv retseptor tunneb antigeeni ära ainult siis, kui see on juba töödeldud lühikesteks peptiidideks näiteks makrofaagide poolt. Tsütotoksilised T-rakud tunnevad ära ja tapavad rakke, mille pinnal on eksponeeritud võõras peptiid. T-abistajarakud tunnevad samuti ära rakkude pinnal eksponeeritud võõraid peptiide, kuid vastuseks sellele nad eritavad lümfokiine, mis aitavad käivitada antikehade sünteesi B-rakkudel ja võimendavad tsütotoksiliste T-rakkude toimet.

 

Makrofaage leidub ringlemas kõikides kudedes. Makrofaagid on tavaliselt esimesed rakud, mis kohtavad organismi tunginud antigeeni. Makrofaagid lagundavad patogeeni ning sellest pärinevad peptiidid eksponeeritakse makrofaagi pinnal koos koesobivuskompleksi valkudega, kus T-abistajarakud need ära tunnevad ning alustavad tsütokiinide sünteesi.

Immuunsüsteemi häired põhjustavad mitmeid haiguseid.