x 
Sinu ostukorv on tühi.

Mesi ja tervis

Mesi ja tervis
Geoloogide andmeil elasid mesilased maal juba miljoneid aastaid tagasi. Mesilane kodustati arvatavasti V-III aastatuhandel e.m.a. Kõige varasematel aegadel oli mesi inimesele põhitoidus. Enne suhkru kasutuseletulekut oli mesi ainus magus toiduaine ja maiustus. Ka hilisematel aegadel on mett hinnatud kui väärtuslikku toiduainet. Teda on tarvitatud värskelt, kuid kasutatud ka viina, likööri, siirupi, äädika jt valmistamiseks. Kondiitritoodetesse lisatakse mett magusa maitse ja aromaatsuse saavutamiseks. Sageli tehakse meepräänikuid, -torte, -kooke, -keeksi, -saia jm. Küpsetusvormi määrimiseks võib traditsioonilise rasvaine asemel kasutada mesilasvaha. Mina hõõrun ðaðlõkiliha enne marinaadi lisamist meega. Oi kui ilusad ja maitsvad, erilise läikega on lihatükikesed varda otsas!

Mesi on mitte üksnes maitsev dessert, vaid inimesele mitmeti vajalik toitvate elementide kompleks. Juba vanal ajal pidasid suured mõtlejad mett üheks tähtsamaks tervist tugevdavaks vahendiks, aktiivse elu pikendajaks ja paljude haiguste ravijaks. Ka tänapäeval ei ole ühtegi maad, kus ei tunnistataks mee väärtuslikkust. Kuigi Eesti kliima ja meetaimestik ei ole siiski selle alaga tegelejatel mesinduse arendamiseks eriti soodne, on saadud head toodangut.

Naturaalses mees on keskmiselt 17,2% vett, 0,4-0,8% täisväärtuslikku valku ja 81,3% igasuguseid suhkruid. Suhkruga võrreldes on mesi loomulikult oluliselt kasulikum, sest peale kergesti imenduva glükoosi ja fruktoosi sisaldab ta veel teisigi toitaineid. Vitamiinidest on mees leitud C-, B1-, B2-, B6-, PP- ja K-vitamiini, biotiini, fool- ja pantoteenhapet, samuti mitmeid mineraalaineid. Väga olulised komponendid on fermendid, millest mees leidub diastaasi, invertaasi ja katalaasi. Nende ülesandeks on kiirendada kas otseselt või kaudselt toitainete keemilist muundamist organismis. On arvatud, et ilma fermentideta ei omastu ka kõige toitvam toit. Fermendid ja ensüümid ei talu kõrgeid temperatuure. Et mee väärtus säiliks, tuleb vältida selle kuumutamist üle 40oC, samuti ei tohi mett hoida külmkapis. Mee pikemaks säilimiseks tuleb seda hoida kuivas ja jahedas ruumis. Arheoloogilised kaevamised Egiptuses (surnukambrites oli mitu vaasi meega) on näidanud, et õigel hoidmisel säilitab mesi oma lõhna- ja maitseomadused ka tuhandete aastate jooksul.

Mis tagab mee säilimise? Laboratoorsetel uuringutel on selgunud, et meel on hallitusseente arengut ja baktereid tappev toime. Siiski on ka tänapäeval teadlased arvamusel, et peale nende kasulike ainete, mida mees leitud, sisaldab mesi veel palju tundmatuid aineid. Mesi ei lase tekkida verre suhkrut üleliia, samal ajal rahuldab aga täielikult organismi suhkruvajadused. Mesi ei koorma neerusid, toimib kerge lahtistina ning tal on rahustav toime. Rahvameditsiinis tehakse väikelastele ägeda köha ja bronhiidi puhul "meesärk". Enne magamaheitmist määritakse lapse rind meega ja pannakse selga puuvillane pluus. Hommikuks on mesi nahasse tõmbunud ja raviks piisab 3-4 korrast. Organismile on kasulikum kui siseelundite ravi sünniks aeglasemalt, kui järjekindlamalt. Üheks selliseks abiravimiks on puhas mesi. Mett tuleb süüa teiste ainetega koos või lahjendatult.

Lehemesi on maailmas kallimalt hinnatud kui õiemesi. Mee värvus sõltub täielikult lilledest, millest see on korjatud. Üldiselt loetakse maitseomadustelt paremaks heledat, läbipaistvat, aromaatset mett. Selline on nt pärnaõie mesi ja pärnaõie-ristiku mesi. Tume mesi, nt kanarbiku- ja lehemesi, on aga tervislikum, sest selles on rikkalikumalt rauda, vitamiine, valke ja vabu orgaanilisi happeid. Kõige tugevatoimelisemaks ja väärtuslikumaks aga peetakse ravimtaimedelt kogutud mett.